I peatükk
Lõpuks oli see öö läbi saanud ning kunagi ei tea mida päev võib tuua, kuid ega see sind väga ei huvitagi kui oled terve öö oodanud millal saaks lõpuks pea padjale panna ja magama jääda. Päeva kõige olulisem osa on muidugi päikesetõus, sest ilma selleta ei alga ükski päev. Nii et kui sa oled selle ära näinud, siis oled kõige parema osa päevast kätte saanud ning midagi paremat ei oska sellest päevast enam tahta. Tipphetkest edasi saavad asjad ainult allamäge minna ning kõige parem halbu asju vältida, on need lihtsalt maha magada.
Töölt lahkudes nägid kõiki neid inimesi kes sulle vastu tulid, kuid see oli nendega ka kõige lähem kokkupuude – ise olid liiga unine, et kellegagi vestlust alustada ning teistel oli ka kiire, sest keegi ei tulnud tööle varem kui pidi vaid saabuti ikka õigel ajal või natuke hiljem. Hommikul valgus sissepääs rahvast täis ning nende jutustamine ja sagimine mõjus nagu rockkontserdina kui olid terve öö rahus ja vaikuses olnud.
Lahkusin majast ning kiirustasin ratta juurde, et jõuda kodu turvalisse vaikusesse. Lehtede sahina saatel sööstis ratas mööda pargiteid kus hommikul valitses tühjus ning selline kuldne päikesekiirtes lehesadu oli selline mida oleks võinud nautida, kuid selleks olin ma liiga väsinud ning tahtsin lihtsalt juba kohale jõuda.
Koju jõudes oligi seal vaikus ning valitses pimedus, sest kardinad olid akentele tõmmatud. Sügisel sai päevavalgusest üldse vähe osa, sest hommikul kui valgeks läks, sättisin end voodi pehmes embuses unne ning tihtipeale ärkasin alles siis kui päike oli varjud juba pikaks venitanud ning sättis ise ka silmapiiri taha vajuma. Talvel võis juhtuda, et ma ei näinud päikest päevade kaupa ning elasin nagu polaaröös.
Vaatamata sellele, et mul ei olnud plaanis üles ärgata enne kui päev on oma sagimistega ühele poole saanud, oli uni rahutu ning miski äratas mind üles. Vaatasin vilksamisi kella poole, silmi mitte päris lahti tehes, et äkki siis uni ära ei lähe ning rahuldades oma uudishimu, et kui kaua ma veel magada saan, jään kohe edasi tuttu, seda siiski ei juhtunud. Vastu tahtmist vedasin ennast istukile voodiservale ning mõtlesin, et tööl niisama istudes makstakse selle eest vähemalt palka, aga kodus võiks ennast kuidagi kasulikumalt rakendada, sest niisama istumist ei suutnud ma endale kuidagi õigustada.
Toas valitses pimedus, kuid kuma kardina taga andis märku sellest, et päike paitab oma kiirtega veel kuldkollaseid lehti ning kuna ma ei viitsinud kardinaid akna eest ära sikutada, sest paari tunni pärast oleks pidanud need jälle ette tõmbama, et säilitada privaatsus mööduvate inimeste eest kes võisid lihtsalt uudishimust pilgu tuppa heita, otsustasin seda päeva lõppu õue vaatama minna.
Sügis oli hämmastavalt soe olnud juba pikalt ning seetõttu ei pidanud ennast paksudesse riietesse toppima vaid sai jope peale visatud ja sukeldusin kuldkolasesse valgusesse. Hetkeks uksel kahetsesin, et fotoaparaati kaasa ei võtnud, kuid filmi ei olnud raisata ning otsustasin et need hetked säilitan oma mälus.
Läksin jalgsi, sest rattaga sõites tulevad udused mälupildid ning tegelikult ei teadnud ma üldse kuhu lähen nii et mida aeglasemalt liikuda, seda kauem saad sihitult kulgeda, kui ratas oli rohkem punktist A punkti B liikumiseks. Postkastist mööda minnes, otsustasin ma vaadata, et kas sinna midagi on tulnud. Tavaliselt ei vaadanud ma postkasti nädalate kaupa, sest perioodikat ei olnud vajadust näinud tellida ning vahel kui mõne reklaami sealt leidsin, siis oli ta seal nii pikalt olnud ja niiskusest läbi vettinud, et seda ei saanud isegi sealt tervelt kätte. Nüüd oli mul aga põhjust sinna tihedamini vaadata, sest ootasin, et keegi mulle kirjutaks.
Nimelt olin ma oma elus jõudnud punkti, kus päevad tundusid üksluised ja igavad ning öösel valvuriputkas istudes olid seal vedelevad ajakirjad juba kümneid kordi läbi loetud ning tahtsin midagi uut lugeda. Seetõttu sai ajalehte pandud kuulutus: „Ootan kirja inimeselt, kes usub sõna jõusse.“
Kuulutusi oli lehes tavaliselt rohkem kui üks lehekülg. See tähendab, et neid inimesi kes ennast üksikuna tundsin oli peale minu veel. Ma olin pikka aega neid kuulutusi seal lugenud ning üks kõlas edevamalt kui teine: seksikas, pikka kasvu, seiklusi armastav jne jne Lõpuks isegi ei osanud nende hulgast valida, sest kas esitati kandidaadile liiga kõrged nõuded või oli kuulutuse autor ennast kirjeldanud sellisena, et tundsid end tema kõrval armetu ussikesena. Niisiis otsustasin minna kergema vastupanu teed ning panna üles oma kuulutus, sest võõrale inimesele midagi kirjutada on ikka palju keerulisem kui lihtsalt ootama jääda, et millal sinuga ühendust võetakse. Ega ma eriti ei oodanud, et sellele kuulutusele üldse keegi vastab, sest ma minu üleskutse oli nii lakooniline, et selle taga ei saanud näha küll inimest, kellega järgmist pidu saaks vallutama minna. Samuti oli selliseid kuulutusi lehes rohkem kui surmakuulutusi või reklaamteateid, nii et need seitse sõna võisid vabalt jääda märkamatuks kuulutuste kõrval kus kirjeldati ennast ja otsitavat isikut palju enamate lausetega.
Postkasti luku võtit pistes olin juba harjunud sellega, et süda hakkas kiiremini lööma sellest huvist et mis seal siis on. Umbes samasugune tunne oli nagu siis kui loositakse välja lotovõidu numbreid ning niikaua kuni lootus pole kadunud, on iga järgnev number südant puperdama panev. Iga kord olin ma ennast selleks ette valmistanud, sest pärast postkasti avamist kui nägin seal tühjust vastu vaatamas, naasis süda endise rütmi juurde ning elu läks edasi. Seda, et seal kunagi peaks ka mingi kiri olema, selleks ma ei olnud ennast ette valmistanud ning veri valgus näkku ning oimukohtades hakkas tukslema kui pärast postkasti avamist ei vaadanud seal vastu tühjus nagu tavaliselt vaid väike valge ümbrik.
Kuigi ma olin teinud kõik selleks, et seda kirja oma postkastist leida, ei olnud ma selleks valmis. Ma arvasin, et lootsin et seal on midagi ning kartsin, et ei ole, aga tegelikult olin kogu aeg lootnud, et seda kirja ei ole ning kartsin kui ta peaks saabuma. Sellest sain aru alles nüüd. Ma ei olnud kordagi mõelnud, et äkki see kiri ei olegi mulle vaid sattunud kogemata valesse postkasti ning palavikuliselt krabasin ümbriku järgi ning nägin sellel oma nime. Mulle oli saabunud kiri!
Ma olin kirja lugemisse nii süvenenud, et kui sellega lõpuks ühele poole sain avastasin ennast juba kilomeetri kaugusel kodust. Kiri ei olnud pikk ning kirja kirjutaja oli hädas samasuguse takistusega mille vastu olin põrganud ka mina – mida kirjutada võõrale inimesele. Kiri oli kavalalt koostatud nagu isiklikult saadetud tutvumiskuulutus, et otsisid endale kirjasõpra, siin ma olen, ootan kirja. Aga see ei morjendanud mind üldse, sest mulle mõjus see kiri saabunud loto võiduna ning kui enne lugemist olin hirmunud, siis nüüd teadsin ma täpselt mida ma pean tegema.
Ma saabusin tööle isegi varem kui pidin tulema ning sellel öösel ei pidanud ma kõiki lauasahtlis vedelevaid ajakirju jälle uuesti läbi lugema, sest ma olin terve öö hõivatud sõnadega paberi peale kandmisega. Hommikul kui ma nelja tihedalt täis kirjutatud paberilehte ümbrikusse toppisin, võtsin ma öö jooksul esimest korda ajakirjad lauasahtlist välja ning panin pressiks ümbrikule, et anda sellele natuke rohkem kirja kuju, sest ta nägi välja nagu täispuhutud õhupall. Ja mitte sellepärast, et minu sõnad oleksid olnud õhku täis vaid mul oli kogunenud neid aja jooksul lihtsalt nii palju mida ma olin endas hoidunud ning nüüd leidus inimene kes tahtis neid sõnu lugeda. Mitte kordagi seda kirja kirjutades ei tekkinud mul mõte, et äkki ma oleks pidanud tagasihoidlikum olema ning äkki see kokku pressitud õhupalli meenutav ümbrik võib teise inimese üldse ära ehmatada ning ta ei tahagi mulle enam vastata, kuid need kahtlused tekkisid alles siis kui kiri oli kirjakasti tumedasse sügavusse potsatanud ning muuta ei saanud enam midagi.
Koju jõudes oli see esimene kord kui pead padjale pannes ei tulnud esimese asjana mitte uni vaid mõtted. See oli esimene öö, kui ma terve öö ei olnud mitte oma mõtteid mõlgutanud vaid lihtsalt kirjutanud, kordagi peatumata ja midagi mõtlemata. Nüüd oli korraga tekkinud nii palju mõtlemata mõtteid, et see ei lasknud magama jääda.
Õhtul enne tööle minekut vaatasin veel postkasti ning kuigi seal oleks võinud olla ka mõni teine kiri kes kuulutusele vastas, ootasin ma siiski ainult oma kirjale vastust, mida seal muidugi veel ei olnud ning kuigi ma seda teadsin, olin veidi pettunud. See et keegi teine ei olnud võtnud vaevaks minu kuulutuse peale vastata, ei morjendanud mind üldse, sest ma tundsin, et see kiri on SEE ÕIGE!
II. peatükk
Sügise juures oli ebameeldivamaid asju ilmselgelt rohkem kui meeldivaid. Kui seljataha jääb soe ja valge suvi, siis sügis ei ole oodatav perspektiiv. Kõige masendavamad olid pimedad õhtud kui polnud midagi muud teha kui ainult raamatut lugeda. Raamatute lugemine oli muidugi minu lemmiktegevus, kuid seda oli palju nauditavam teha suvel aias kui soe tuul sasis juukseid ning vahel istus mõni lepatriinu paljaste varvaste peale ning ringi sibades endale tähelepanu nõudis. Sügisel sai ennast tugitooli nurgas pleedi sisse mähituna pimedas toas, kus ainult kollakas lamp raamatulehtedele valgust heitis, kevadet ootama jäädes raamatumaailma sukelduda.
Täna koolist koju tulles oli tunne, et suvi ei taha veel sügisele oma kohta loovutada. Kuigi lehed olid teedele langenud ning sahisesid tuules, oli tuul soe ning süngete pilvede asemel kattis taevast päikesepaiste. Olles sunnitud terve päeva toas istuma, otsustasin ma koju minna pikemat teed, et nautida veel päikesevagust ja sügissooja.
Kuigi kool oli käinud juba mõnda aega ning kõik mõtted oleks pidanud olem sellega seoses, ei suutnud ma ennast kuidagi sellele lainele häälestada. Ma oleks nagu midagi ära kaotanud ning otsisin seda taga, kuid ei teadnud mis see olema peaks. Selle teadmatuse süüks panin ma ka selle, et vastasin ajalehe tutvumiskuulutusele. Kirjutada täiesti võõrale inimesele, kes elab kaugel ning kellega tõenäoliselt ei kohtu ma kunagi! Ma isegi ei teadnud mida kirjutada vaid lihtsal kritseldasin midagi paberile. Põhimõtteliselt oleks võinud ju saata ka tühja ümbriku oma aadressiga – et näed, siia võid kirjutada. Millegipärast oli see kuulutus silmatorkav, tõenäoliselt sellepärast, et erines teistest ning kuna lugemine oli minu kirg, siis sõna jõusse uskusin ma kahtlematult, tundus mulle nagu see üleskutse oleks otse mulle suunatud ja ma ei saanud sellele vastamata jätta. Igatahes ei lasknud ma ennast sellest kirjast vaevata sest olin veendunud, et sellele nagunii keegi ei vasta ja isegi kui vastab siis võib need paar kirja ju omavahel vahetada, et saaks oma eluga jälle edasi minna teadmises, ma ei ole leidnud veel seda mida otsin, aga vähemalt ma olen proovinud seda igalt poolt leida.
Koju jõudes avastasin ma enda eest purunenud aia ning koos sellega oli ka postkast lömastatud. Esimene sügistorm viis majalt katuse ning ehtajad olid oma tõstukitega seda parandamas ning parandamise käigus õnnestus neil kaose tekitamist jätkata. Ma isegi ei mõelnud sellel hetkel asjaolule, et purustatud postkasti võib olla takistuseks, et saabunud post kohale jõuaks. Olin lihtsalt tige.
Jõudsin tuppa ning avasin akna, et seda suvesooja saaks edasi nautida ka koolitükke tehes, kuid pidin seda kohe kahetsema, sest väljast kostus ehitusmüra ning see häiris keskendumist veel rohkem. Panin akna kinni tagasi ning lasin päikesekiirtel läbi aknaklaasi oma õppetükkide peale lauale langeda. Äkitselt ilmus lauale tume vari mis kattis päikese ning pilku aknale heites nägin selle taga korvtõstukis seismas mulle naeratamas ehitustöölist. Tõusin vihaselt laua tagant püsti, et kardinad ette tõmmata, sest juba nende kuulmine tegi tigedaks, kuid kui nad veel aknast tuppa vaatavad, siis see tekitas mul tahtmist kellelegi kallale minna. Kui jõudsin akna juurde nägin et ehitaja sirutas käe minu poole ja hoidis midagi valget käes. Tardusin hetkeks, et mõelda, kas tõmmata kardinad ette või avada aken, sest mu viha ei olnud kuhugi kadunud. Uudishimu sai võitu ning avasin akna.
„Vabandust postkasti pärast. Postiljonil ei olnud seda kuhugi panna ma võtsin ta enda kätte kuni keegi koju tuleb.“ :sõnas korvtõstukis seisev mees ning ulatas minu poole valge ümbriku.
„Tänan!“ ütlesin külmalt, sulgesin akna ja tõmbasin kardina ette, et saada veidi privaatsust. Ma isegi ei vaadanud mis ümbrik mulle ulatati vaid panin selle lauale ning sukeldusin jälle õppetükkidesse. Möödusid minutid, enne kui ma hakkasin mõtlema, et mis see nüüd oli. Vaatasin lauanurgal olevat ümbrikut millel oli minu nimi ning mis oli punnis nagu oleks keegi sinna kaelaräti toppinud. Nüüd alles teadvustasin ma endale – mulle oli kiri saabunud.
Enam ei suutnud mitte miski mind panna keskenduma õppetükkide tegemisele, sest kogu tähelepanu köitis see salapärane ümbrik. Avasin selle ning võtsin sealt välja neli paberilehte mis olid mõlemalt poolt tihedalt täis kirjutatud. Vajusin tugitooli ning hakkasin lugema.
Kirja lugedes ei märganud ma isegi enam seda pidevat koppimist mis enne väljast kogu aeg kostis ja keskendumist segas ning kui ma olin lugemise lõpetanud, oli saabunud väljas vaikus ning minu ootamatu kirjatuvi oli oma asjad pakkinud ning lahkunud. Ma olin küll kiire lugeja, kuid see käsitsi peenikese kirjaga täidetud paberileht võttis mitmel korral hoogu maha kui pidi lause algusesse tagasi minema ning proovima aru saada, mida kirjutaja on sellega tahtnud öelda. Tundus nagu oleks tahtnud kirja autor kõik olulised asjad korraga ära öelda ning see jutt ei moodustanud ühtselt arusaadavat tervikut nagu raamatust loetu, kuid oli huvitav lugemine ning muutis kirjale vastamise palju lihtsamaks, sest tekitas palju küsimusi.
Sain teada, et tegemist oli natuke samasuguses olukorras inimesega nagu ma ise, kes otsis midagi, kuid ei teadnud ise ka mida. Sellest kirjast tundus, et ta oli rohkem meeleheitel kui mina, sest oli kogu ümbriku oma mõtteid teele pannud ning tõenäoliselt kaalus ka teise kirja saatmist, sest ühte ei mahtunud kõik mõtted ära, samal ajal kui mina kirjutasin talle sisuliselt ainult oma nime. Väga meeldiv oli lugeda vahelduseks sellist kirjatükki mis oli ainult mulle kirjutatud. Ma oskasin seda hinnata ning tahtsin oma vastusega seda ka väljendada. Kogu viha mis minusse oli vahepeal kogunenud selle lõhutud postkasti ja ehitajate kolistamise tõttu, oli kadunud. See Romeo ja Julia moment tekitas isegi veidi nalja ning ma tundsin, et pean selle kohe kirja panema niikaua kuni see mul veel värskelt meeles on, sest arvasin, et selle kirja kättesaamise lugu võiks huvi pakkuda ka kirja saatjale.
Kui ümbriku kinni kleepisin, siis oli selline tunne, et tahaks selle kirja kohe postkasti viia, et vastus saabuks juba võimalikult kiiresti. Oma esimest kirja teele pannes, ei tekitanud see minus mingisuguseid tundeid, kuid nüüd teist kirja kirjutades oli igasuguseid tundeid. See oli nagu jõulukingituse ootamine, kunagi ei tea kas tegemist on kingitusega või KINGITUSEGA.
Pead padjale pannes tuli mul meelde lõhutud postkast ning meenus viha nende ehitajate vastu mis segas uinuma jäämist veelgi. Millal ma lõpuks uinusin, seda ei teagi, kuid tundus, et sai magada ainult hetk, kui juba kõlas äratus mis kuulutas uue päeva algust.
Teel kooli panin ümbriku kirjakasti ning tagasi tulles käisin postkontorist läbi, et lõhutud postkasti asemele uus muretseda. Koju tulles ei häirinud mind tugev tuul ja puuduv päikesepaiste vaid samm oli kerge ja tuju oli hea. Katuseparandajast kirjatuvi aitas mul postkasti aia selle osa külge kinnitada mida nad ei olnud parandustööde käigus suutnud veel ära lõhkuda. Tänasin teda ning kui ta oli oma töö juurde tagasi pöördunud, võtsin taskust väikese punase südamekujulise kleebise ning kleepisin selle postkasti kaane sisse, nii et seda oli näha ainult siis kui võtmega avasid. Kui ma tuppa suundusin, mõtlesin, et miks ma seda tegin, kuid ma ei suutnud sellele küsimusele vastata. Tundus olema õige tegu.
III peatükk
Pole veel olnud ühtegi sügist mis poleks lõppenud talvega. Karta oli, et ka sellel aastal ei lähe see teisiti ning kevadet oodates peab pika talve veel ära kannatama. Mitte, et talve juures oleks olnud kõik halvasti, seda mitte, kuid ta kippus olema liiga pikk. See oli samamoodi nagu vahetustega töö – puhkeaeg oli nagu suvi mis sai kiiresti mööda ning talv oli nagu öine vahetus mis ei tahtnud kuidagi lõppeda.
Nautisin veel rattaga sõitmise mõnu, sest varsti sai see läbi, sest libedaga ja paksu lumega sõita ei olnud mingisugune nauding. Samas ei mõelnud ma eriti sellele saabuvale talvele, sest see ei olnud kõige olulisem asi mida oodata. Ootasin kirja. Lootsin, et see on pikem kui esimene, kuid tegelikult polnud vahet, oleksin leppinud ka samasuguse lühikese kirjaga, sest ma tahtsin juba uue kirja teele panna. Mõtlesin juba selle valmis kirjutada, sest nii möödusid öised vahetused palju kiiremini, kuid imelik oleks saata kiri teele kui pole vastust eelmisele saanud. Äkki seal on mingisugused küsimused või siis tekivad need minul. Ma tundsin ennast nagu majakavaht üksikul saarel, kes näeb üle hulga aja jälle inimest. Kuigi ma nägin inimesi iga päev, tundus see neiu kusagil kaugel palju lähedasemana kui need kellega ma igapäevaselt kokku puutusin. Ma arvan, et oluline oli see, et ta oli mind, õigemini minu kuultust, märganud ja sellele vastanud. Kõik need inimesed keda ma iga päev kohtan, näevad küll mind, aga keegi ei märka…
Mul rõõm oli piiritu kui ma leidsin postkastist kirja. Selle saabumisaja järgi tundus nagu oleks sellele vastatud samal päeval kui minu oma kohale toimetati. Kiri ei olnud enam nii lühike nagu eelmine vaid palju põhjalikum. Eriti tore oli see, et kirjaga oli kaasa pandud ka foto. Pilt oli tehtud mingi veekogu kaldal mille kaldakividel tüdruk istus ja vaatas üle õla selja tagant pildistava fotograafi poole, nagu avastades „sina ka siin!“. Panin pildi enda ette laualambi najale püsti, et mul oleks kirja kirjutaja silme ees ning tekiks tunne nagu ta räägiks mulle seda juttu mida ma kirjast lugesin. Ta kirjutas, kuidas kiri temani jõudis, et mingi võõras mees ulatas selle talle aknast ning ma ei ta kas see oli kadedus või armukadedus mis mind valdas, et keegi kes sellest üldse ei hoolinud, sai olla tema akna taga ja teda näha, samal ajal kui mina pidin leppima pildiga laual. Kuid mul oli selle üle väga hea meel. Ma oleks võinud juba oma esimese kirjaga enda pildi saata, kuid ei tulnud üldse selle peale. Nüüd hakkasin ma oma albumi läbi lappama. Millegipärast tundusid kõik pildid minust palju kehvemad kui see mis mulle oli saadetud. Mõtlesin juba, et peaks minema fotograafi juurde ja laskma endast teha korralik foto, kuid tahtsin kirjale võimalikult kiiresti vastata ning ei olnud aega fotograafi järele oodata. Lõpuks valisin välja pildi mis oli tehtud paar aastat tagasi ühel suvisel grilliõhtul ning kus ma olin jäänud üksi lõkke taustal pildile. Tundus isegi selline tore kontrast olema, kus tema saadab mulle vee tausta pildi ja mina lõkke juures olles.
Päevad olid juba nii lühikeseks läinud, et kui ma tööle jõudsin, siis valitses juba pilkane pimedus. Käisin vaatasin üle, kas kõik uksed on lukus ja aknad kinni ning suundusin valvuri ruumi kirja kirjutama. Sellel korral ei kirjutanud ma ühe hingetõmbega nagu olin esimese korra seda teinud, Oli vaja küsimustele vastata, teemat arendada ning loomulikult tahtsin ise ka neiu kohta üht-teist teada saada, kuid seda pidi tegema kuidagi märkamatult, mis ei oleks nagu ülekuulamine. Kõige parem lahendus tundus olema see kui kirjutasin kuidas minul ühe ja teise asjaga on ning siis lisasin juurde küsimuse – aga sinul? Samas ei tahtnud olla liiga pealetükkiv, sest see võis olla eemaletõukav. Samas ma ei tundnud mingisuguseid pidureid endast rääkimisel. Tundus nagu kirjutaksin kõigest vana tuttavaga, kuid tegelikult oli tegemist võhivõõra inimesega. Paradoksaalselt on mõnikord võõraga rääkida palju lihtsam kui omadega, sest neil on igasugused eelarvamused või eelteadmised ning kipuvad liiga palju arvustama, kui võõral on ehk täiesti ükskõik, kuid sina saad oma mure südamelt ära rääkida ning muu polegi oluline. Igatahes sai kiri palju lühem, sest see kirjutamine võttis palju rohkem aega ja ööst jäi lihtsalt puudu – enne sai vahetus läbi. Ja ma tahtsin, et kiri jõuaks hommikul postkasti ning võimalikult kiiresti adressaadini, sest siis jõuab vastus ka võimalikult ruttu minuni. Sellel hetkel soovisin ma, et mul oleks telefon ja siis ei peaks seda ping-pongi mängima vaid saaks oma küsimustele vastused koheselt. Aga kas ma oleks julgenud üldse neid küsimusi telefoni teel esitada? Praegu sai tüdrukuga suhelda ohutult kauguselt, kõiki väljaütlemisi sai korrigeerida ja üldse oli väga turvaline, et jätta endast selline mulje nagu ma tahtsin – hea. Kui oleks vahetu suhtlus olnud, siis oleks võinud mida iganes juhtuda – mõni kohatu nali või mõte mis polnud lõpuni välja mõeldud, oleks lipsanud üle huulte ja kogu suhtlus oleks rikutud. Sellepärast ei julgenud küsida ka, et mis tema telefoni number on, sest siis oleks pidanud seda kasutama.
Panin hommikul koduteel kirja postkasti. Lehed olid juba öösel maa külge jäätunud ning ei sahisenud toredasti kui ma neist rattaga läbi tuhisesin. Tegin sellest järelduse, et on aeg ratas talveunne panna ning hakata jalgsi tööl käima. See andis mulle võimaluse rohkem jalutada ning jalutades tulid alati kõige paremad mõtted. Mul oli vaja läbi mõelda, et mis see nüüd siis on – kas lihtsalt üks inimene kellega vahetan kirju ja räägin oma elust olust või inimene kellega tahaks kunagi ka kokku saada? Mind jäi kummitama mõte, et ma olin veidi pahane selle mehe peale, kes otsustas läbi akna tüdruku tuppa vaadata. Tore, et kirja kätte andsid, aga teinud seda viisakalt uksele koputades, mitte niimoodi teise tuppa tungides. Ma mõtlesin, et kas peaks sellest kirjutama, et mind see jäi häirima, kuid tundus liiga suure ülestunnistusena, sest mis õigus on mul olla kuidagi pahane. See mõte tegi mind enda peale veidi pahaseks, et ma lasin ennast sellest häirida ning ei suutnud kuidagi unustada. Siis tuli mulle meelde, et ma pidin minema fotograafi juurde, sest järgmise kirjaga tahtsin panna endast teele pildi kus olen mida ikkagi olulisemalt säravamal positsioonil kui selles lõkkega fotol, kus kogu tähelepanu on ainult tulel ja mina kahvatun selle kõrval. Mul pole kunagi olnud muret sellega, et mida selga panna, kuid nüüd oli uus probleem ennast ilmutanud. Mulle tundus, et lihtne elu tööle ja koju oli läbi saanud ning ma olin leidnud selle mida otsisin – probleemid mis vajavad lahendamist.
IV peatükk
Postkasti avades vaatas vastu pisike punane süda mis oli kleebitud postkasti siseküljele ning põhjas valge ümbrik. Süda rinnus lõi natukene kiiremini, sest vastus ei lasknud ennast pikalt oodata, kuid ümbrik tundus olevat palju õhem kui esimene kiri. Kirja järele haarates tundsin juba natuke pettumust, et kirjasõbra hoog nii kiiresti rauges ja et lühike kiri tähendab ka lähemat lugemist õhtul mõnusas toolis kerra keerates, mida ma nii väga armastasin. Kui aga ümbriku kätte võtsin, tundsin, et seal see on midagi tugevat, postkaarti meenutavat ning kohe järgnes äratundmisrõõm – foto. See vähendas pettumust, sest siiani pidin ma ainult ette kujutama, milline on see noormees kellega ma kirju vahetan, kuid nüüd näeb ta teda. Fantaasiale jättis see muidugi palju vähem ruumi, kuid ma olin enda pildi saatnud ja loomulikult ootasin, sellele ka vastust.
See kiri oli lühem, kuid palju nauditavam lugemine. Lausa nii tore, et lugesin selle lausa kaks korda läbi. Sain teada, et tegemist oli noormehega kes tegi õpingute ja iseseisva elu vahel otsuse viimase kasuks, sest tahtis saada vabadust ja sõltumatust. Seda viimast ihaldasin ka mina, kuid olin valmis seda edasi lükkama, et oma õpinguid jätkata. Ta kirjutas, et tal on kodu ja töö ning ei tundunud kuidagi rohkem vabadust olema kui minul. Lihtsalt mina tulin õhtul koju, kus oli pere ees ootamas, kuid tema jõudis oma korterisse mis oli tühi ja külm. See kiri oli üldse üllatavalt avameelne ning ta ei kartnud rääkida oma muredest ja probleemidest. Eks isegi rääkis nendest liiga palju, sest ma tahtsin lihtsalt toredat sõpra kes annab annab elule teise vaatenurga, mitte inimest kes koormab mind oma muredega üle. Samas ei olnud jäänud ükski minu küsimus vastuseta ning see tähendas, et ta siiski arvestab ka minuga. Ta kiitis ülevoolavalt minu pilti ning kirjeldas seda kui näkineidu kaldal ning mulle jäi mulje nagu ta oleks minust sisse võetud, ilma et me oleksime kunagi isegi kohtunud.
Sellele kirjale oli millegipärast palju keerulisem vastata kui esimesele. Tundus, et asjad lähevad kuidagi väga kiiresti väga tõsiseks, kuigi see pildi olema lihtsalt lõbus meelelahutus, siis millegipärast tundus see palju enamat. Juba see, et ma kaks korda järjest ühte kirja läbi lugesin ja ei suutnud seda ikka veel käest panna vaid tahtsin avastada sealt veel selliseid nüansse mida esimese hooga ei märganud, oli kuidagi häirivalt tõsine. Tundus, et tal on midagi sellist mida minul ei ole ja vastupidi ning me sobiksime väga hästi kokku. Muidugi pidi veel palju eeltööd tegema, sest kõige vähem tahtsin ma teha otsust mida hiljem peaksin kahetsema, kuid ma ei saanud ise ka aru mis minuga toimub. Kõik see mõjutas mind kuidagi nii nagu ei kunagi varem pole mõjutanud. Nüüd ma ei otsinud midagi vaid ootasin ja see mida ma ootasin oli kiri. Ma ei olnud selline kes oleks ühest suhtest teisse tormanud. Õigemini polnud mul veel ühtegi tõsisemat suhet olnud, ainult väikesed armumised mis põhjustasid hingepiinu kuna ei leidnud vastu armastust, kuid ei midagi sellist, mida oleks pidanud lõpuks kahetsema. Ma olin vaba hing kes ootas seda õiget ning ei kiirustanud kuidagi ennast tagant, et kindlasti peab keegi olema, muidu oled üksi ja õnnetu.
Ma süüdistasin selles kõiges sõna jõudu millesse ma uskusin. Siiani ei olnud ma kunagi pidanud kellegagi kirjavahetust vaid olin noormeestega näost näkku suhelnud ja kõik nad tegid ennast väga kiiresti lolliks ning ebameeldivaks ja neid üle parda saata ei olnud mingisugune probleem. Nüüd aga oli tegemist hoopis teistsuguse lähenemisega. Raamatud ja lugemine oli minu kirg ning niimoodi sai mulle palju isiklikumalt läheneda ja hinge pugeda. See kuulutus oli hoiatanud mind selle eest, et otsitakse inimesi kelle nõrk koht on sõnad paberil ja mina nagu tobuke andsin ennast üles – just niimoodi pääsed sa mulle ligi. Ja mulle tundus, et ta võib teha minuga mida tahab ja ma ei suuda sellele vastu panna. Jumal peab kui paljudele tüdrukutele ta veel kirjutab ja neid samamoodi ära kasutab nagu mind. Sellepärast järgmine kiri oligi nagunii lühem, et neid kirju pidi rohkem kirjutama! Avastasin ennast mõttelt, et ma tahan olla ainus kellega ta kirjavahetust peab. See tuli üllatusena. Mis õigus oleks mul nõuda, et ma olen ainuke kellega ta kirjutab? Kui nüüd mõelda, siis pärast esimest kirja kleepisin ma postkastile südame. Kustkohast see tuli ja milleks, ei suuda ma endale siiani seletada! Nüüd avastan ennast mõttelt, et äkki ta kirjutab kellegi teisega ka! Tundus, et minus oli võimust võtmas mingisuguse armukadeduse uss ning see viitas ainult ühele sümptomile – ma olin armumas.
Ma ei lõpetanud vastust kirjale ära, sest tahtsin teada saada mis minuga toimub. Tahtsin olla kindel, et see mida ma kirjutan ei reedaks minus süvenevaid tundeid, sest see oli lihtsalt piinlik. See oli nagu mingisse raamatukangelasse armumine. Tundus väga plikalik. Ma arvasin, et ma olen juba täiskasvanud naine kes suudab oma tundeid paremini valitseda, kuid nüüd selline pettumus.
Lõpetasin kirja järgmise päeva õhtuks kui olin kõik kirja pandu hoolega läbi lugenud ning mitu mustandit valmis kirjutanud, veendudes et ükski kiri ei reeda minu tundeid vaid kõik on arukas ja kaalutletud ja ei mingisugust südame puperdamist ja armukadedust. Samas ei suutnud ma siiski päriselt oma uudishimu maha suruda ning muude lausete vahel küsisin, et kas oli ka palju inimesi kes kirjale vastas. Nagu statistika mõttes või niimoodi. Oleks lihtsalt huvitav teada, et kui paljude inimestega õnnestub tutvuda kui niimoodi kuulutus üles panna. Et olen nagu ise ka mõelnud, et peaks kuulutuse üles panema, et oleks tore uusi sõpru leida. Selle viimase lause panin mõttega, et ta ei arvaks, et meie vahel on midagi tõsist ning kaalusin mitu korda, et kas kirjasõbrale on mõistlik kirjutada, et ma mõtlen teiste kirjasõprade otsimiste peale, kuid ei maksa tal ette kujutada, et omab mingisugust võimu minu üle ja ma olen iseenda peremees ja teen mida tahan. Tahtsin kuidagi hoogu maha tõmmata ning äkki siis järgmised kirjad tulevad sellised mis ei lähe mulle niimoodi hinge nagu senised ning see jutt et ma olen iseenda peremees vastaks ka tõele!
V peatükk
Kirja loodetud päeval ei saabunud. Juba jõudsid igasugused mõtted paanilised mõtted minuni, alates sellest, et minu kiri on läinud kuhugi kaduma ning äkki on tüdrukuga midagi juhtunud. Jõudsin juba ennast vihkama hakata, ei julgenud telefoni numbrit küsida, sest põdesin selle pärast, et äkki peab siis helistama ka. Sellisel hetkel ma isegi oleks tahtnud helistada. Ma ei teadnud, kas oleksin julgenud, aga kindlasti oleksin tahtnud. Vähemalt mul oleks olnud mingisugune võimalus asjasse selgust saada ning küll ma oleksin julguse kokku võtnud, küll ma siis oleksin ka lõpuks selle kõne teinud.
Õnneks ma ei jõudnud ennast väga kaua kiruda, sest oodatud kiri jõudis kohale päevase hilinemisega. Tõenäoliselt oli postiljonide jaoks ka tulnud talv ootamatult ning sellest ta selline viivitus.
Vastus minu kirjale oli kuidagi imelik ja kõikidele minu küsimustele ei olnud isegi vastatud kuigi ma olin enda arust väga osavalt lähenenud ning enda kohta rääkinud ja siis küsinud neiu kohta sama asja. Kas need küsimärgid jäid tõesti märkamata? Ma mõtlesin, et esitan küsimused niimoodi, et nad ei ole pealetükkivad vaid tagasihoidlikud, kuid ma ei osanud arvata, et ma suudan need niimoodi ära maskeerida, et neile isegi ei vastata.
Küll aga oli minu käest palju küsimusi küsitud ning märkamata ei jäänud ka see, et kui paljude neidudega ma kirjutan pärast kuulutuse avaldamist. Sellele oli keeruline vastata. Kui vastan ausalt ning ütlen, et minu kuulutusele tuli ainult üks vastus ning sa oled ainus kellega ma kirjutan, siis näeksin ma välja nagu tõeline luuser. Samas valetada, et on ikka mõned ja ega ma ei ole neid kokku lugenud, kõlab nii nagu ma ei hooliks temast üldse ja teistest ka mitte, sest ma isegi ei tea palju neid on. Otsustasin lõpuks, et räägin tõtt. Ma tegelikult arvasin, et ma olen ennast juba sellise luuserina talle avanud ning oma muredest ja probleemidest rääkinud, et see mind tema silmis küll kuidagi halvemasse valgusesse ei pane. Kuigi oma meeleheites oleks ma talle olnud valmis vist juba isegi armastust avaldama oli selleks ilmselgelt liiga vara, kuid tunnistada, et ta on ainukene inimene kellega ma kirjutan, on just parasjagu kiindumust välja näidata, et tüdrukut mitte ära hirmutada. Peale selle ei tahtnud ma, et ta oma kuulutuse lehte paneb kuna tunneb, et olemasolev kirjasõber ei paku talle piisavalt või ei hooli temast. Tahtsin talle näidata, et mina ei jaga teda kellegagi ning lootsin salamisi, et tema ei jaga mind ka kellegi teisega. Sellel korral mul saabunud kirjas pilti ei olnud, kuid mina sain oma kirjale lisada foto mille olin teinud spetsiaalselt selleks puhuks. Kui mõtlema hakata, siis ma ei olnud mitte kunagi fotograafi juures käinud muul juhul kui ainult dokumendile oli fotot vaja ja need olid tavaliselt kõige koledamad pildid mis inimestest üldse tehakse. Ma ise arvasin, et need on taotluslikult koledad, et inimene oleks dokumendil ära tuntav igal ajal, mitte ainult siis kui ta näeb puhanud ja rõõmus välja, sest enamuse ajast me ei näe siiski väga esinduslikud välja. Enne fotograafi sai ka juuksuri juures käidud ning kuigi ta käis kääridega ehk liiga vabalt ringi ning oleks võinud palju parema tulemusega lõpetada, ei ole tekitatud kahju jääv ning need vead paranevad aja jooksul. Igatahes avastasin ma, et ma näen väga palju vaeva selle nimel, et tüdrukule meeldida. Ma ei ole kunagi varem isegi ühelgi peol käinud, et enne seda külastada juuksurit või riidepoodi, et kõik oleks täiuslik ja nüüd ühe foto nimel mis läheb inimesele keda ma kunagi pole isegi kohanud, kõik see vaev. Kuigi pildiga võis enam-vähem rahule jääda, ei paistnud nii silmatorkavalt välja kui palju vaeva olin selle pildi tegemiseks näinud ning pidin seda kindlasti ka kirjas mainima. See oli ka natuke ka nagu ülestunnistuse eest, et ma olen valmis palju ohverdama, et talle meeldida ning äkki siis saab see vääriliselt tunnustatud näiteks sellise sammuga, et ei hakata minu kõrvale veel teisi kirjasõpru otsima. Ma muidugi olin hirmul, et kui minule vastas ainult üks inimene, siis tüdruku kuulutuse peale jooksevad poisid tormi ning see konkurents mulle hästi ei mõjuks, sest minu võiduvõimalused isegi üksi olles ei ole kõige paremad, aga siis muutuksid nad sisuliselt olematusteks! Nii et ma lootsin et tüdruk halastab mulle ning laseb mul võidelda ainult oma tähelepanu nimel ning mitte teistega kes tema tähelepanu soovivad. Ma olin selles meelitamise osas päris kogenematu ning ei osanud isegi arvata, kas kõik need käigud mida ma teen tähelepanu saavutamiseks ka tegelikult niimoodi toimivad. Tegelikult mis tähelepanust ma räägin! Ütleme otse välja, ma otsisin armastust ning selle saavutamiseks olin ma kõigeks valmis. Kirja lõppu joonistasin pisikese siili pildi ning kui selliseid jõuliseid okkaid poleks talle seljale joonistanud, oleks võinud vabalt tegemist olla ka kilpkonnaga. Siiski ei hakanud ma riskima sellega, kas ka tüdruk tunneb pildil oleva siili ära ning kirjutasin juurde: „see pisike siilike on vahtralehe alla talveunne pugenud“ ning lisasin kirja vahele ka õuest nopitud vahtralehe mille panin siili pildi peale. Nii palju julgust mul siiski ei olnud, et küsida telefoni numbrit ning jäin lootma, et kirjavahetus toimib ka siis laitmatult kui lumi lõpuks maha tuleb.
Ilmas läksid iga ilmaga järjest külmemaks ning miinuskraadid olid jõudnud juba ka päevasesse aega. Viisin kirja hommikul kirjakasti ära ning leidsin selle peale kukkunud kastanimuna, mille võtsin ja pistsin endale taskusse. Ma ei tea miks, aga mulle tundus kuidagi väga tore korjata erinevatest minu jaoks olulistest kohtadest taskusse kastaneid ning kanda neid seal siis aasta läbi kuni uued kastanid valmivad. See kirjakast oli saanud mulle väga oluliseks ning iga kord kui käe taskusse pistsin tuli meelde mulle siilike kelle olin tüdruku juurde talveunne saatnud ning lootsin et kevadel kui siilid talveunest ärkavad, tärkab ka neiu armastus minu vastu.
